Esiteks oli vaja hõbekuulikesed sättida koos booraksiga sõrmusele, mis oli kuumakindlal šamott-tellisest tehtud alusel ja siis neid kuumutada umbes 820 kraadi juures, et need sulaksid praokese peale. Samal ajal on kulla sulamistemperatuur umbes 1200 kraadi juures, niisiis sulas ainult hõbe.
Sulatamise jooksul tuli lisada veel üks hõbekuulike, alla taas booraksit ja peale kuulike.
Seejärel sõrmus hetkeks vette, et see jahtuks ja siis sidrunhappe vesilahusesse, mille eesmärk on eemaldada booraks, kuna see on tugevate omadustega ja võib rikkuda näiteks tööriistu (viilid, valtsid jms).
Sidrunhappe eemaldamiseks sõrmuselt tuli seda pesta voolava veega. Seejärel puhastada mehaaniliselt pöörleva vaskharjaga.
Järgmine suur etapp oli Mokume-gane tehnika osa mustri taastamine ning uue hõbedaga kohtade väljajoonistamine. Esiteks tuli kasutada 14 000 pöördega väikest teemantpuuri, millega töötamisel tuli hoida sõrmust kindlalt sõrmede vahel ning hoolikalt "joonistada".
Et mõnda kohta paremini viimistleda, tuli kasutada ümarviili.
Et kullale läinud hõbedat eemaldada, tuli kasutada laia ja lamedat viili, mil väga peen raie.
Et mõnd konarust või õnarust esile tuua ja viimistleda, kasutati veel ka terasest poleerpulka.
Enne rohelise goi pastaga ehk kroomoksiidiga töötlemist, tuli sõrmuse pinda veidi ühtlustada.
Kroomoksiidi tuli esmalt panna vildist kettakese peale, millega siis sõrmust poleeriti.
Tulemus oli särav ja puhas. Tähelepanu võib pöörata sellele, et ka Mokume-gane tehnikaga osa särab kirkalt, aga esimese pildi peal on näha, et see on tumedam ja see omakorda tähendab, et midagi tuleb veel teha ...
Pealt oli sõrmus poleeritud, kuid enne järgmist etappi, tuli see puhastada ka seest. Kummiseibiga ja siis ka veel rohelise goi pastaga väikese vildist seibiga, kuni ka seest sõrmus säras.
Siis tuli sõrmus pesta lasteseebi ja veega ning puhastamisel töötab tegelikult kõige paremini tavaline hambahari : ) . Viimane lihv enne oksüdeerimist (mis ongi järgmine etapp!) tuleb veel viimased goi pasta jäägid eemaldada bensiiniga. Siis loputada veelkord veega ja üle käia piiritusega, et tõrjuda sõrmuselt vesi.
Nüüd võeti oksüüdi ning tilgutati õrnalt puupulgaga sõrmusele. Oksüdeerus ainult hõbe, sest tavapäraselt kuld ei oksüdeerugi (kuigi imeline segu mereveest ja näiteks päevituskreemist võib tekitada kuldehetele küll imelikke tumedaid oksiidikihte ... ).
Oksüdeeritud hõbeda pinda tuli töödelda pimpsskivi vesilahusega, hõõrudes sõrmust sõrmede vahel, et eemaldada sõrmuse pealt üleliigne oksiidikiht, kuid jättes selle õnaruste vahele alles – mis oligi ju oksüdeerimise eesmärk. Pärast poleermist oli vajalik sõrmus vee all pesta, et eemaldada pimsi jäägid.
Viimane lihv tehti pehme kettaga, mil eelmistest töödest veel veidi goi pastat küljes. Seejärel vajas sõrmus veel üht pesu ning kuivatamist ja ka kerget puhastamist piiritusega ja ...
... sõrmus oligi valmis.
